Põllutööd Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Talirukki levimine tähendas muutust kogu maakasutuses. Kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi tekkeks, mille puhul vaheldusid talivili (rukis), suvivili ja kesa. Vimalik, et selline põllumaa kasutamine oli tuntud juba 13. sajandil. Alates 16. saj. esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja tavaline nii talu kui mõisapõldudel. Sõnnikuvedu Kolmeväljasüsteemi puhul peaks põllumaa saama sõnnikut igal kolmandal aastal, 17. saj. andmete järgi sõnnikunappuse tõttu tegelikult 69 aasta tagant. Talupõldudele jätkus sõnnikut mõnevõrra rohkem, sest taludes peeti tööloomi enam kui mõisates . Eriti väetati talivilja alla minevat maad. Kesale veeti ...
Mõnel pool kasutati luisuks ka kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest, tohust või puust luisutaskus. Lina Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale. Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega
annaabi.ee 
