mõisniku wiisil uhkeste teretades. ,,See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra," ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64- 65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps." (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses. Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").
märgisüsteem/keel · keel kui märgisüsteem~märgisüsteem kui keel (väärtuste süsteem, kus märgi tähendus oleneb selle positsioonist süsteemis · paradigmaatika valikutelg · süntagmaatika- kombinatsioonitelg , sest see on valikuteljelt välja valitud elementide kokkupanemine mingisse reaalsesse teksti e ühel pool on n-ö sõnaraamat, teisel pool konkreetne film või konkreetne raamat tekst ja tekstuaalsus · teksti parameetrid: raamistatus; korrastatus- puudutab füüsiliselt seda,kuidas sõnad korrastatud lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on tekst,mis on korrastatud, siis ta üritab midagi sellist öelda, mis oleks terviksõnum ja mis meile kandastub terviksõnumina · tekstuaalsus- tekstilisus kui mõnevõrra protsessuaalne kui ka teksti parameetreid kandev nähtus, ntk
annaabi.ee 
