Teil on vaja tunda, et teie elu tähendab midagi, et te annate oma maailmale mingil moel väärtusliku panuse.’’ Olles raamatu läbi lugenud, püstitasin endale koheselt lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid. Lühiajalised eesmärgid kirjutasin endale paberile, panin kirja perioodi millal eesmärgi pean saavutama. Pikaajalisemad eesmärgid visualiseerisin pildina, printisin välja oma suurimad unistused mis ma saavutada tahan ja raamisin ära ning panin kodus seinale. Iga hommik kui ärkan näen oma eesmärke silme ees ja tean alati mille nimel pingutada. Üks asi veel mida hommikuti teen on see, et ma kordan ise endale ’’ Ma meeldin endale’’ ja ’’ Täna juhtub minuga midagi erilist’’ kusjuures siiamaani on kõik see vett pidanud. Loetlen mõned endale seatud eesmärgid: 1. Lõpetada edukalt esimene kooliaasta. 2. Arendada oma füüsilist vormi. 3. Elada tervislike eluviise järgides 4
et isal ometi kord neid piisavalt oleks. Aga kui see 28. septembri öö kätte jõudis, ei olnud tal kahjuks ühtegi kasteheina võtta ... " Luuletaja vakatab hetkeks. Austuse, armastuse ja lootusega ... Pärast ennist nimetatud ajaleheartiklit kirjutas Virve Urmas Alenderile kirja ja sai ka vastuse. "Ta saatis mulle oma esime sest sooloalbumist ''Vana kloun" tehtud foto, mille alla oli kirjutatud "Austuse, armastuse ja lootusega teie Urmas Alender". Teisel pool oli kiri. Raamisin selle niimoodi ära, et mõlemad pooled paistavad läbi klaasi," jutustab kirjanik. Osila hinge puudutas juhtunu niivõrd, et ta kirjutas Alenderile vastuseks luuletuse. Seejärel palus selle Viljandis parajasti trükis olnud luulekogule lisada ning muuta ka luulekogu pealkirja." Kirjastuses tuldi autorile vastu, luuletus läks kogusse ja raamat sai pealkirjaks "Lootuse luiged". Osila saatis luuletuse ka Urmasele. Muusik sai selle kätte, kuid vastata enam ei jõudnud ...