empiirilistest kogemustest. Rousseau väitis, et meie esimesed filosoofiaõpetajad on meie jalad, käed ja silmad. R. Kaplani ja S. Kaplani uurimus näitab, et loodus maandab pingeid, inimese keskendumisvõime paraneb, spontaanne tähelepanuvõime kasvab. Muutume erksamaks, rahulikumaks, vähem konfliktseks ning loomulikult tervemaks. Tulemused on näidanud, et õuesõpe alandab stressi ja langetab kortisoolitaset õpilaste, eriti poiste seas. Raamatuharidusest ja meelelisest kogemusest Kaalukatel tekstipõhist õppimist puudutavates uuringutes on ometi ilmsiks tulnud, et tekstide kasutamine pedagoogilistel eesmärkidel on pannud aluse teatud erilisele õppimisviisile. Dahlgren ja Ohlsson toovad oma käsitluses välja, et isegi lastel, kes ise veel lugeda ei oska, on arenenud arusaam teksti funktsioonist. Ahvatlev on mängida mõttega, et kui õppimine eraldus muudest tegevustest nagu
Tänapäeva kooli õppetöö peaks olema rohkem tegelikkusega seotud, õppeaineülesem ning elamuspõhisem. Keskseks teesiks on, et õppeprotsessis ühendatakse käsi, pea ja süda. Oleme ökoloogilises sõltuvuses elavad sotsiaalsed olevused, keda mõjutab mee kultuuripärand. Teadmised inimesest kui looduslikust olevusest, mis imandatakse looduse isiklike muljete ja arusaamade kaudu, peaksid kaasa aitama võõrandumistunde vähendamisele põlvkondade ja erinevate kultuuride vahel. RAAMATUHARIDUSEST JA MEELELISEST KOGEMUSEST (Lars Owe Dahlgren) Õppimise ja tegevuse lõimumine ja eraldatus Aasta 1842 võttis parlament vastu otsuse üldise koolihariduse kohta, mis tähendas rahvakoolide algust. Enne seda, agraarühiskonna tingimustes laiale elanikonnale mõeldud koole ei olnud. Tollases ühiskonnas õpiti töödes ja muudes tegevustes osaledes. Lapsed õppisid täiskasvanute tööd jälgides. Õpiti meeleliselt ja füüsiliselt kogedes ning sotsiaalselt osaledes
annaabi.ee 
