Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini. Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub.
muster muudab ähmaseks looma keha piirid => kiskjal või röövloomal on palju raskem märgata. Liblikas pruunvalge-kirivaksik, kelle värvus on kasega väga sarnane ning ka tema elutsükkel on kasega seotud. Väga detailsed sarnasused on liikidel, kes on väga staatilise eluviisiga, väga kindla kohaga seotud. Nt lehtritsikad väga detailselt lehe moodi, muidu taimtoidulised, aga kohati hammustavad üksteist, kuna ei tunne ära. Leht- ja raagritsikatel ka liikumismaneerid, mis on lehe või oksa tuules liikumisega sarnased. Kaugelt vaatamisel on oluline pigem värvus või muster, lähedalt vaatamisel aga just detailsus, detailne jäljendus. Eelnevad olid krüptilise mimeesi näited. Faneeriline mimees – objekt on interpreteerijale kas ebahuvitav või tülgastav, nt pildid olevate liblikaröövikute sarnasus linnu väljaheidetele. Paljud organismid võtavad teiste loomade taju iseärasusi arvesse ja kohastuvad
annaabi.ee 
