jäänud ja neil oli piisavalt jõudu, et ründajad hävitada. Rohkem sel päeval rünnakuid ei korraldatud. 24. juulile järgnes rahulik öö. Kaitsjad korrastasid oma positsioone ja ridu. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi (palktara vanaaegse kindluse muldvallil) ega ühtegi meetrit tervet kaitskraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam peale ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Selgus, et hommikuse turmtule ajal oli välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest. 25. juuli hommikul jätkus vaenlase jalaväe pealetung tankideta, see oli aga nõrk ja tõrjuti raskusteta
• Erinevalt närvisüsteemist ei ole sisenõre süsteem anatoomiliselt pidev Närvisüsteem viib läbi “punktist punktini” kontrolli läbi närvide, mida võib võrrelda tavatelefoni süsteemiga. Kontroll närvisüsteemi poolt on seotud elektriliste potentsiaalide genereerimisega ja see on kiire. Endokriinsüsteem vahendab oma hormonaalseid “sõnumeid” praktiliselt kõigi rakkudeni sekreteerides hormoone vereringesse ja ekstratsellulaarsesse vedelikku. Sarnaselt raadiosaatjale on vaja vastuvõtjat, et “sõnumit” vastu võtta. Rakud kannavad retseptoreid hormoonide jaoks, mida kantakse üle vere kaudu selleks, et neil siis ka reageerida. Rakk on sihtmärgiks, sest tal on hormooni jaoks spetsiifilised retseptorid. Paljud hormoonid tsirkuleerivad veres, kontakteerudes praktiliselt kõigi rakkudega. Siiski, iga hormoon tavaliselt mõjutab vaid limiteeritud arvu rakke, mida nimetatakse sihtrakkudeks. Sihtrakk reageerib kindlale hormoonile, sest ta kannab
annaabi.ee 
