traditsioone. Minu meelest ei saa tänapäevane edukas inimene ilma võõrkeeleoskuseta elada. Kõik mõjukad inimesed näiteks poliitikud või rikkamad ärimehed suhtlevad tavaliselt kolmes-neljas keeles. Nende töö eeldab erinevate inimestega suhtlemist ja partneritele meeldib, kui nendega nende emakeeles räägitakse. Võõrkeelte oskamine teeb kindlasti ka lihtsalt rõõmu. Tore on lugeda kuulsate kirjanike teoseid nende emakeeles, saada aru tele- ja raadiosaadetest. Nii saame oma kultuurielamusi suurendada. Kui me kuulame uudiseid erinevates keeltes erinevatest allikatest, siis on kergem otsustada, mis tegelikult toimub ja me ei lase ennast propagandast petta. Nii muutub inimese silmaring suuremaks ja ta oskab teha õigeid valikuid. Olen veendunud, et ka eesti keele kui ühe võõrkeele oskamine aitab tulevikus paremini hakkama saada ja julgen seda kõigile neile õpilastele, kes eesti keele õppimise üle kaebavad, kinnitada
praktilisi nippe näiteks kodumajapidamise kohta. Suurima huviga luges ta kultuurilehte Sirp ja Vasar, millest sai lugeda värskemaid kultuuriuudiseid ja artikleid. Televiisorit mu vanaema kodus ei olnud. Seda oli küll vahel tuttavate juures vaatamas käidud, kuid teleprogrammid üldisesse teabevälja ei kuulunud. Televiisori vaatamise asemel kuulas mu vanaema raadiot. Sealt kuulas ta uudiseid, soovikontserte ja kultuuriprogramme. Eriti huvitus ta kirjandusteemalistest raadiosaadetest. Uudistesse suhtus ta teatava eelarvamusega. Ülejäänud programm oli meelelahutusliku sisuga, kuid ka see oli teada, et üsna piiratud, võrreldes sellega, mida tol ajal maailmas loodi. Mu vanaema luges ka raamatuid. Kõige rohkem pakkusid talle huvi uudiskirjandus ja kunstitemaatika. Vahel külastas ta ka teatrit ja kino. Minu vanaema lemmikuks olid balletid. Kinos vaatas ta seda, mida parajasti näidati. Üldiselt oli tegu Nõukogude Liidu filmitoodanguga.
ning lisaks nendele üldistele operatiivgruppidele olid olulised julgeoleku operatiivgrupid, kui seda protsessid detailsemalt vaadata, siis kõigepelt liikus Punaarmee ja nende järel julgeoleku operatiivgrupid, kes pidid üle vaatama, mis seisus asula on kusjuures nendel julgeoleku operatiivgruppidel võis olla teatav informatsioon inimeste kohta - võimaluse piires nõukogude tagalad koguti andmeid, kes olid sakslastega koostööd teinud. Materjali saaid raadiosaadetest, põhiliseks allikaks olid ajalehed. Selline teatud elementaarne andmestik oli olemas. Ning kui see nö mustas nimekirjas olnud inimene tuvastati, siis teda vabadusse ei jäetud. Alles pärast seda, kui julgeoleku operatiivgrupp oli ära käinud, tulid tavalised operatiivgrupi liikmed. Oluline veel see, et need operatiivgrupid dokumenteerisid oma tegemisi üsna ulatuslikult - väga heaks tollaste olude allikmaterjaliks
annaabi.ee 
