3) Keskriigid tahtsid saada annektsioone ja kontributsioone. L. Trotsky rakendas venitamis taktikat, 28. jaanuaril 1918 deklareeriti, et Nõukogude Venemaa ei kirjuta alla lepingule, sõda ei jätka ning saadab oma armee laiali. Anti korralduse luua punaarmee ja punaarmee laevastik. Saksa sõjaväe juhtkond otsustas, et selline deklaratsioon tühistab ka relvarahu sõlmitud Nõukogude Venemaaga. Pealetungi alguspäevaks määrati 14. veebruar, 17. veebruaril saadeti valitsuse raadiogrammi, et järgmisest päevast jätkub sõda Venemaaga, sest relvarahu on katkestatud. Lenin saatis telegrammi, et on nõus kirjutama alla dokumendi, kuid ignoreeriti seda ja sõda jätkus. Põhja-Eestis opereeris 8. armee, kindral Kinchblach. Läänest asusid Eesti mandrit valmima 68 armee korpus, kindral A. Seckendorff. Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite. Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud (konfiskeeritud
Valga-Irboska üldliinil, eestlased aga ei taganenud oma esialgsest direktiivist Landeswehri suhtes. Läbirääkimistel osalev USA kolonelleitnant Warwick Greene kaldus toetama sakslasi, kelle väeosi ta käsitas alluvatena Läti seaduslikule valitsusele, mida Niedra nukuvalitsus tegelikkuses polnud. Võnnu lahing (võitlused Lemsalu, Stolbeni, Ronneburgi ja Võnnu ümbruses). 17. ja 18. juunil esitas Landeswehri juht major Alfred Fletcher kaks ultimatiivset raadiogrammi, kus nõuti Niedra valitsuse nimel muuhulgas kaitserinde tagasiviimist 10 km põhja poole. Eesti ülemjuhatus neile ei vastanud ning jäi äraootavale seisukohale. 19. juuni hommikul alustaski rinde lääneosas sõjategevust Saksa Rauddiviis, alustades edasitungi Lemsalu (Limbaži) ja Roopa (Straupe,) suunas. 20. juunil jätkati ägedat pealetungi, mis ohustas juba otseselt Lemsalu linna, kust oldi vaid viie kilomeetri kaugusel. Eestlased osutasid aga visa vastupanu ning järgnenud lahingus
annaabi.ee 
