Seejärel töödeldakse rakke hüpotoonilise lahusega, rakud imevad end vett täis ja lõhkevad ja laialipaiskunud kromosoome uuritakse mikroskoobiga. Tänu sellele tehti nt kindlals, et inimesel on 46 mitte 48 kromosoomi. Kromosoomide nähtavale toomiseks kasutatakse erinevaid värve, kuni 70ndateni oli põhilises kasutuses Feulgen'i reagent (lillakas, reageerib DNA suhkrujäägiga). Tänapäeval kasutatakse detailmsemateks uuringuteks DNA-ga interkaleeruvaid värve. Nt fluorestseeruv quinakriin või mitte-fluorestseeruv Quisma. Mõlemal juhul tulevad nähtavale ka kromosoomidele iseloomulikud triibud. Meioos: Võrreldes mitoosikromosoomidega on meioosikromosoome tunduvalt raskem tsütoloogiliselt analüüsida. 1) meiootiline jagunemine toimub ainult spetsiifilistes kudedes sugurakkude mood. 2)meiootiliselt jagunevaid rakke on laboritingimustes raske kultiveerida. Klassikalised meioosikromosoomide uuringud teostatud taimse materjaliga (mais, liilialised). Taime õitelt eraldatakse
Kromosoomide diferentsiaalvärvimise meetodid põhinevad AT ja GC piirkondade erineval afiinsusel värvainete suhtes ja võimaldavad eristada nii üksikkromosoome kui ka kromosoomide eri osi mööda nende pikitelge. Feulgen’i reagent – reageerib DNA-s olevate suhkrujääkidega DNA-ga interkaleeruvad, UV-s fluorestseeruvad (Quinakriin) DNA-ga interkaleeruvad, mittefluorestseeruvad (Giemsa) Erinevad värvid toovad nähtavale erinevad vöödid Q-vöödid – Tekivad kromosoomide AT rikastes piirkondades töötlemisel kinakriiniga, mis on malaariaravimi kiniini keemiline derivaat. See on fluorentseeruv ühend, mis UV valguses annab helenduse. Värvainega mitteseondunud piirkonnad ei helendu. G ja R-vöödid – Giemsa värv. Mittefluorestseeruv värv.
annaabi.ee 
