Mulle Sancho Panza väga meeldis, sest tundus esiti, et tegemist on aruka mehega (kui ära unustada see fakt, et ta uskus kohe don Quijote saare valitsemise mesijuttu), kuid veidi tagasihoidlik vastupidiselt don Quijotele, kes oli nõus pea ees hüppama ükskõik millisesse seiklusesse, mõtlemata, kas see ettevõtmine äkki liiga ohtlik pole. Sancho oli ettevaatlikum, ta ei teadnud võitlustest ja rüütliromaanidest suurt midagi, kõike oli ta kuulnud don Quijotelt. Seetõttu hakkas ta juba alguses kahtlustama, et don Quijote võib olla mingi segane tüüp, sest don Quijote pläras mingisugustest hiiglastest, mis jäid tee peale ette. Need olid tegelikult tuuleveskid ning Sancho üritas don Quijotele seda ka selgitada, kuid don Quijote ei kuulanud teda ning pidas Sanchot vähenäinud seiklejaks. Või näiteks see, kui rüütel arvas end olevat sattunud kahe suure sõjaväe vahele ning selgitas Sanchole, kes on ühel pool ning kes teisel pool ja kus
Don Quijote võttis seda kui märki, et Dulcinea ei saa enam endiseks ja ta ei näe teda kunagi enam (tegelikult polnudki Quijote teda kunagi näinud, teda oli lihtsalt uskuma pandud, et ta näeb Dulcinead) Usun, et ka see arusaamine aitas kaasa meie rändrüütli mõistusele tulekule. Cervantes toob ,,Don Quijotes" välja ka keskajal viljeletud rüütliromaanide halva mõju, ta lausa parodeerib rüütliromaane. Olid ju nimelt rüütliromaanid need, mis viisid Don Quijotelt tema aru. Nende raamatute pärast hakkas ta kujutama ette asju, mida tegelikult polnud ja astus hulljulgetesse seiklustesse. Võib öelda, et asjades, mis ei puudutanud rüütliromaane ja daamikultust, muutus ta normaalseks ja mõistus läks selgemaks- seega ei olnud tema hullus püsiv (peategelane oli liikuv) Jääb mulje, et ka Cervantes ise ei pooldanud rüütliromaane, sest oma teoses laseb ta põletada need raamatud, sest neid peeti Don Quijote hulluse põhjuseks.
annaabi.ee 
