et see on hea, kuna kui mehel valus on, sisi naine lõpetab iga hetk, kui aga arst tuleks, siis valu puhul ta ei lõpetaks. Naien kinnitas, et saab selle ka ise välja. Tõmbaski välja, mehele näitas mingit teist katkist hammast. Kõik tõendid saatis ta Pyrrhosele, kes nüüd oli Lydia armastuses täielikult veendunud. Naine tahtis aga oma kiindumust veel enam näidata ja tahtis väga Pyrrhosega aega veeta. Ta tegi nimelt ennast haigeks ja palus Nikostratosel ja Pyrrhosel end aeda pirnipuude juurde viia. Rääkis ruttu Pyrrhosele ära, mida ta täpselt tegema peab. Asi läks nii: Naine ütles P.-le et ta pirnipuu otsa läheks ja pirne alla viskaks. Puu otsas hakkas Pyrrhos aga väga imelikku juttu ajama, kus ta kirjeldas, et näeb küll, mida Nikostratos ja Lydia teevad, et mingu paar kuskile tuppa parem, et ta ei taha seda näha...( tegelikult ei toimunud midagi). Nikostratos ütles, et mida see mees sonib seal.. Tal kästi ise pirnipuu otsa ronida ja
ning liikus roomlaste vastu. Heraclea (280. a.) ja Asculumi (279. a.) lahingutes saavutatud võidud roomlaste üle tulid aga raskete kaotuse hinnaga ("pürrose võidud"). Pyrrhos pakkus roomlastele rahu, kuid viimased keeldusid, väidetavalt Rooma toonase suurkuju Appius Claudiuse initsiatiivil, kes sõnastas põhimõtte, et roomlased ei astu läbirääkimistesse vaenlasega enne, kui tolle väed on Itaaliast lahkunud. Rooma linna ründamiseks polnud Pyrrhosel jõudu ja kuna itaalikute toetus tema roomavastasele võitlusele jäi oodatust väiksemaks, ei jäänud kuningal muud üle, kui oma väed lõunasse tagasi tõmmata. Rahapuudusest tingitult tekkisid lahkhelid ka taraslastega. Sellises olukorras sai Pyrrhos abipalve Sitsiilia kreeka linnadelt, kes kutsusid teda appi Agathoklese endiste Itaalia päritolu palgasõdurite mamertiinide - ja nendega liitunud kartaagolaste vastu. Pyrrhos vallutas paaegu kogu Kartaagole alluva piirkonna saare