Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga rakud), palmelloidseid (limaga kattunud rakukolooniad), niitjaid (harunemata või harunenud niidiks ühinenud rakud), koelisi (ühest või mitmest rakukihist koosneva plaatja, toruja või kotja rakisega), mõikjaid (rakises pole rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid. Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis
vetikaflooras 650 liiki, millest ainult 28% on ühised S-Austraalia ja Tasmaaniaga, endeeme on 3%. See näitab,et Uus- Meremaa on eraldunud Austraaliast väga kauges geoloogilises minevikus. Domineerib tsirkumpolaarne Antarktika Hoovus (Antarctic Circumpolar Current), mis kannab ühtlasi nimetust Läänetuulte hoovus (West Wind Drift). See hoovus liigub 4 aastaga ümber Antarktika. Sellel hoovusel on suurim tähtsus vetikate levikule. Ta võimaldab vetikate (näiteks ujuvate Macrocystis pyrifera ja Durvillea antarctica) ja neile kinnituva fauna ja floora transporti kauge maa taha. Vetikafloorad lõunapoolkera parasvöötmes ja polaarvöötmes näitavad ilmekalt 12 geograafilist isolatsiooni. Põhjapoolkeral on eri vööndite vahel parem kontakt piki Põhja- Jäämere randu, kus vetikad saavad levida, küll aegamööda, samm-sammult, kuid siiski edasi. Sealsed migratsioonid
annaabi.ee 
