Rästikutel ja nastikutel on kombeks koguneda aastaid samadesse talvekorteritesse. Kevaditi hajuvad loomad sealt isegi kuni mitme kilomeetri kaugusele, sügisel pöördutakse taas samasse talvituskohta tagasi. Imetajatest magab talveund osa meie nahkhiiri need, kes lõunasse ei page. Nagu öeldud, taluvad neist külma kõige paremini põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv. Nende talikorterites on temperatuur vaid kuni mõni kraad üle nulli . Talve alguse poole kasutavad nad puuõõnsusi, puuvirnu, väiksemaid keldreid ja seinte pragusid. Käredama külma korral koguneb neid rohkem suurematesse keldritesse ja koobastesse. Seal valivad nad magamisaseme pigem sissepääsu lähedusse, kus on neile sobivalt jahe. Lendlased seevastu valivad talvitumiseks enamasti suuremate koobaste sügavamad osad, kus temperatuur püsib paar kraadi kõrgem kui põhjanahkhiirte magamiskohas. Kuna talveunest ärkamiseks kulub nahkhiirtel ohtralt energiat, siis on olulisemates
vallutamist. Võnnu Mõõgavendade ordu tahtis tugipunkti ja peamine lähtekoht selle rünnakutel Eestisse. Enne orduvendade sinnaasumist oli Võnnu olnud vendade hõimukillu linnus. Tol suvel olid orduvennad ehitamas suuremat kivilinnust, kuid eestlaste rünnaku ajaks see veel valmis ei saanud. Asuti kaitsele vanasse linnusesse, mis eestlaste poolt sisse piirati. Äge võitlus kestis kolm päeva. Eestlased kasutasid odasid, sakslased omakorda ambe. Piirajad kandsid metsast kokku suuri puuvirnu ja panid linnuse süütamiseks põlema. Ammunoolte kaitseks rajati kaitsevall. Neljandal päeval aga lõpetati linnuse piiramine ja eestlased lahkusid, põhjuseks oli teade linnusele liivlaste, latgalite ja sakslaste näol abiväe tulekust. Eestlase läksid üle Koiva jõe põhja poole ja jäid selle parempoolse lisajõe Ümera- äärsesse metsa vaenlasi ootama. Sakslased arvasid, et vaenlased on põgenemas ning liikusid ruttu neile järele.
annaabi.ee 
