Kõik see aga võtab hinnangute kohaselt 2-3 kuud, samas lekke suuruse kohta on meediast enim läbi jooksnud arv 5000 barrelit päevas – mis tähendab, et mõne nädalaga on katastroofi mõõtmed suuremad kui Exxon Valdezi naftatankeri puhul 1989. aastal.Tagajärjed on kolossaalsed. Rikutud rannikud, lindude ja merekilpkonnade hukk, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad jäävad küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Kui suurem osa sama piirkonda tabanud orkaan Katrina tagajärgedest suudeti paari aastaga likvideerida, siis lahe ökosüsteemide taastumine võtab aastakümneid.Katastroofil saab olema tugev mõju ka nafta hinnale ja seda mitte ainult katastroofi otseste tagajärgede tõttu. Pidurduda võib USA rannikumere naftavarude edasine kasutuselevõtt ja kasutamine.Hiigelsuur katastroof on Mehhiko lahes juba juhtunud – 1979.
Toimunu eest vastutab British Petroleum, kes on naftalekke kõrvaldamiseks juba kulutanud 8 miljardit dollarit. Seni oli suurim naftareostus 1979. aastal toimunud «Ixtoc'i» naftapuurtorniõnnetus, kui Mehhiko lahte lekkis 3,3 miljonit barrelit naftat. Õnnetuse tagajärjel on ka kannatada saanud floora kui fauna. Rikutud on rannikud, lindude ja merekilpkonnad hukkumine, krabi-, austri- ja krevetivarude hävimine. Kalad on jäänud küll ellu, kuid naftaga vähegi kokku puutununa pole neid maitse tõttu võimalik enam süüa. Juba on jõutud ka järeldusele, et too sündmus mõjutab veel pikalt meie planeedi kliimat ja elu. See on ka üks põhjus miks Golfi hoovuse kulg on pidurdunud ning arvatavasti toimusid selle mõjul ka suur põud Venemaal, üleujutused mitmelpool Euroopas ning Aasias kui ka ebatavaliselt külm ilm Aafrikas. Ülejäänud võimalikud suuremad tagajärjed nii maailma ökoloogilises kui majandussfääris annavad tunda 15-30 aastase nihkega.
Kõige raskem variant on minu arvates globaalne afaasia hemipareesiga, mil inimese jaoks kaovad pea kõik võimalused enda soovide väljendamiseks või inimestega suhtlemiseks. Oskan nüüd nägemise uurimise juures afaasiaga patsiendi vajadustele rohkem tähelepanu pöörata ja probleemide tekkimisel lahendusi pakkuda. Samuti ten nüüd, et afaasia ei ole kunagi kahel inimesel samasugune ja seega ei pruugi nendega saada ka ühte moodi käituda. Selliste häiretega mitte kokku puutununa ei oska ükski inimene ette kujutada esialgset meeleheidet või elamisel tekkivaid raskusi, mis nendega võivad kaasneda, kuid leian, et selline peaajutrauma järgne tüsistuste teke võib inimesele olla väga raske nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt ning vajab igakülgset abi ja ravi, et taastada võimalikult suur osa eelnevatest oskustest. 7. KASUTATUD KIRJANDUS Birkenfeldt, R. (2005). Tervise käsiraamat. Tallinn:Medicina. Luria. A.R. (1970)
annaabi.ee 
