Kitse oli välja õpetanud mustlastüdruk, kel niisuguste peensuste jaoks harukordne talent oli, nii et kahest kuust piisas, et kitse õpetada liikuvate tähtede varal kirjutama sõna «Phoebus». «Phoebus!» ütles preester. «Miks «Phoebus»?» «Ma ei tea,» vastas Gringoire. «Vahest on sel sõnal tema arvates maagiline ja salajane mõju. Ta kordab seda sageli poolsosinal, kui arvab enese üksinda olevat.» «Kas te olete kindel,» päris Claude puuriva pilguga Gringoire'i otsa vaadates, «et see on lihtsalt sõna, aga mitte nimi?» «Kelle nimi siis?» küsis poeet. «Kust mina tean?» vastas preester. «Teate, mis ma arvan: mustlased on veidi ebausklikud ja jumaldavad päikest. Sellest siis Phoebus.» «See pole mulle nõnda selge kui teile, meister Pierre.» «Tõtt öelda, see ei puutu minusse. Pomisegu ta oma Phoebust nii palju kui tahab. Kindel on aga, et Djali mind juba peaaegu sama palju armastab kui tedagi.» «Kes see Djali on?»
«Lähme siis,» ütles Aramis, võttis mantli, mõõga ning kolm püstolit ja avas veel asjatult kolm või neli sahtlit, et leida mõnd äraeksinud pistooli. Kui ta lõpuks veendus, et otsimine on asjatu, järgnes ta d'Artagnanile. Ta küsis endalt, kuidas võis kaardiväe kadett teada niisama hästi kui tema, kes oli naine, kellele ta ulualust andis? Ja ta teab isegi paremini kui tema, mis on tast saanud. Väljudes asetas Aramis käe d'Artagnani õlale ja küsis, heites talle puuriva pilgu: «Ega te ei ole sellest naisest kellelegi kõnelnud?» «Mitte ühelegi hingele maailmas.» «Isegi mitte Athosele ja Porthosele?» «Mitte silpigi.» «Siis on hea.» Rahustatuna tähtsa küsimuse suhtes jätkas Aramis koos d'Artagnaniga teed ja nad jõudsid peagi Athose juurde, kes nende saabumisel hoidis puhkuseluba ühes ja härra de TrevilleM kirja teises käes. «Kas teie suudate mulle seletada, mida tähendavad puhkuseluba ja kiri, mille ma just praegu sain
annaabi.ee 
