Seadeldise sai varustada ka müürimurdjaga (taraan), mida kutsuti "jääraks" - sõjamasina rajajad said selleks inspiratsiooni jäärade paaritusvõitlusest. Raud-, kivi- või puupeaga rammnuiasid ehk "oinapäid" löödi rütmiliselt vastu piiret või värvavat selle purunemiseni. Varbola Vahvad Vennad taastasid "kassi ja oina" 2002. augustis. Ehitus kestis viis päeva. Masina rajamist toetas Riigimetsa Majandamise Keskus ja Kultuurkapital. Tugev palkehitis asub kolmel puuratastega sillal ning on kaetud toorete metsloomanahkadega. Ehitis on varustatud kahe graniidist otstega oinapeaga. Katapult Katapulte (mange) ehk väändejõul põhinevaid mehhanisme tunti juba antiikmaailmas, mil neid kutsuti ka onagerideks. Nende põhidetailiks oli tugev heitekulp, mille alumine ots paiknes keerdpingestatud köitekimpude vahel. Allikate väitel kasutati köitele lisaks ka kõõluseid, juukseid, taimi, soolikaid
aastal endale päriseks. Juurde ehitati katusekorruse ruumid, valmisid peasissekäigu kohal olnud väljaehitus ja kellatorn. Kui uskuda vana raetorni tuulelipu aastaarvu, siis leidis see kõik aset 1828. aastal. · Tollane tornikell oli puust ratastega ja seetõttu oli raekoda vahi igahommikune kohustus kell õigeks panna. Niiske ilmaga paisusid rattad ja kell jäi taha, ilusa kuiva ilmaga käis kell aga ette. 1910. aastal hakati kurtma, et puuratastega kell oleks vaja uue ja moodsa vastu välja vahetada. Ajale ei jäänud jalgu mitte üksned tornikell, vaid kasvav ja arenev linn vajas ka uut raekoda. Praeguse väljanägemise sai raekoda 1931. aastal. Rekonstruktsiooniprojekti autorid olid arhitekt Johannes Fuks ja insener Erich Otting. · 17. oktoobril 1931. aastal Viljandis avatud raekoda oli esimene moodne raekoda Eestis. Tol hetkel veel ehitusprahiga kaetud hoovi kavatseti rajada muruplats, kus
annaabi.ee 
