Seen suudab mütseeli abil lõksu püüda ja seedida ümarusse. Sel viisil hangib seen lämmastikku. Tihti müüakse austerservikute nime all ka erinevat värvi (nt. hallide, siniste, kollaste, roosade või valgete) kübaratega sugulasliike Austerservik Austerservik on kõige kergemini kasvatatav seen. Tema saamiseks sobib rämpspuit, puidu-, paberi- ja kartongijäätmed, kõrkjad, pilliroog, teravilja-, rapsi- ja heintaimede põhk, vana hein või kuivsilo. Austerservikud kasvavad ka puupakkudel ja kändudel. Sooja ruumi (10-16 C) olemasolu korral on põllu- ja aiatöödest vaba sügis-talvine aeg sobivaim seente kultiveerimiseks, sest putukate puudumine tagab seeneussidest puutumatu toodangu. Põhu ja lehtpuusaepuru kasutamisel piisab nende keeva veega ülekallamisest ning paaritunnisest kuuma vee all hoidmisest enne nõrutamist. Jahtunud toorme sisse segatakse ühtlaselt umbes 4-5 % seenejuuretist, milleks on steriilsetes tingimustes seenniidistikuga läbikasvanud teravili
või plekkahi. Lõkkel on kahel pool ülalt kaheharulised postid, mille harude vahel on pajapuu. Selle külge riputatakse padasid, potte ja teekanne. Lõkkest või ahjust kahel pool on põrandalauad. Külgseinte ääres on magamisasemed. Magatakse põhjapõdranahkadel, mille all on kuivatatud rohust matid ning nende all puuoksad või puupulkadest restid. Vahel on magamisasemed ka põrandalaudadel, millel on matid ja põhjapõdranahad. Püstkojas istutakse magamisasemetel, puupakkudel või väikestel järidel. Süüakse mõnekümne sentimeetri kõrguselt laualt. Uksest kõige kaugemat kohta vastaskülje ääres peetakse pühaks. Varem hoiti seal vakka, milles oli koduvaimu kujutis. Ka püstkoja taga olevat ala peetakse pühaks. 1930. aastatest alates on mansisid asustatud küladesse, kus elamuteks on tüüpprojekti järgi ehitatud elamud. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel. Tüüpprojekti järgi valminud elamuid on kolmesuguseid: 1)
annaabi.ee 
