Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna ,,levalöime", Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal ,,mõhk", setudel ,,ruih", Sangastes ka ,,ruhe", Häädemeestes ,,leivamold". Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Leiva tegemisel võeti leiget vett, segati selle sisse väike kakuke, kallati matist jahu peale ja siis löödi see kõik suure puukulbi või käega segamini. Siis raputati segule jahu peale, nõu kaeti kaane ja paksu riideesemega ning tõsteti ahju äärde sooja kätte hapnema. Järgmisel päeval prooviti leivajuure hapukust. Parim aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma. Harilikult
sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks (Vunk, 1993). Leiva tegemisel võeti leiget vett, segati selle sisse väike kakuke, kallati matist jahu peale ja siis löödi see kõik suure puukulbi või käega segamini. Siis raputati segule jahu peale, nõu kaeti kaane ja paksu riideesemega ning tõsteti ahju äärde sooja kätte hapnema. Järgmisel päeval prooviti leivajuure hapukust. Parim aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis oli ,,maha heitnud". Nüüd pesi perenaine käed hoolega puhtaks, pani põlle ette ja sidus rätiku pähe. Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma
annaabi.ee 
