Vastseliina Gümnaasium Referaat Jaanipäev Autor: Kevin Eerik 2009 Marta seisab koduväravas, pilk suunatud kagusesse. Sinna, kust tõuseb suits ja kostavad torupilli helid. Marta on elanud pikka elu, näinud head ja halba. Nüüd on ta vana ja väsinud naine. Ta kuulab veel kord ja astub siis tagasi maja poole. Jalad ei kanna enam ja üha rohkem tuleb toetuda kõverale puukepile. Kunagi olid ajad, mil Marta noore ja sileda tütarlapsena jaaniööl üle seitsme kiviaia hüppas, jaanililli kõvasti peos hoides. Siis lootis ta unes oma tulevast peigmeest näha. Nii see juhtuski. Unes nägi Marta pikka laiaõlgset noormeest, juuksed tuules lehvimas. Paari aasta pärast nägi ta oma tulevast külapeol. Võttis tantsima ja nii nad keerlesidki läbi elu. Nii palju või vähe kui neile antud oli. Karm saatus astus nende vahele ja viis noormehe varakult Manala teele
viikingite jaoks säilisid ruunitähestikus alati mingisugused ürgse nõiakunsti jäljed. Ruunide päritolu on senimaani varjatud saladuslooriga, ehkki need olid kasutusel ka teiste germaani rahvaste juures ja juba palju sajandeid enne viikingiajastu algust. Viikingite puhul seisnes üks ruunide suuri eeliseid asjaolus, et need koosnesid ainuüksi hõlpsasti vestetavatest sirgjoontest. Paberi ja sulepeate inimesed said täksida ruunikirjas lause puukepile, mis oligi tõenäoliselt kõige tavalisem kirjasõna kandja. Valdav osa, enam kui 4000 meieni jõudnud kirjutistest on siiski kantud kivile, metallile või luule, millel antakse teada kadunukese nimi ja vahel ka mõni muu teda puudutav üksikasi. Leidub ka teetähiseid ja relva või varakirstu omanikule viitavaid märgistusi. Kuid ristiusu saabumise ja sellega kaasnevad kõige paganliku hävitamise tulemusena üksnes napilt säilinud ruunidele oli iseloomulik ka üks maagilisem tahk
annaabi.ee 
