(Gleichenia, Pteridium) kooslustega. Erandlikult rikkad on noored vulkaanilised mullad, mis taluvad kauaaegset kultuuristamist (Indoneesias), ja pidevalt rikastuvad lammialad (Brasiilias). Primaarse vihmametsa struktuuri määrab kõrge puurinne, mis koosneb paljudest eri puuliikidest, nii et raske on leida kõrvuti kaht sama liiki puud. Hektari kohta tuleb 4-100 puuliiki. Kõrgeim alarinne (kohati kuni 60 m) koosneb tavaliselt hajusalt paiknevatest puuhiiglastest. Nende all on madalama kasvuga puude võrastikud, mis võtavad ära suurema osa valgust. Metsaalune on seetõttu hämar ja peaaegu õistaimedeta. Kui üks hiigelpuudest välja langeb, täidavad tema koha kohe kiirekasvulised sekundaarmetsaliigid ja need asenduvad alles aja jooksul aeglasemalt kasvavate ülarindepuudega. Suure liigirohkuse tõttu on väga vähe tõenäoline, et koha asustaks sama liiki puu. Vihmametsapuud kui eluvormi iseloomustavad järgmised omadused
Metsa raie järgselt tekib kiire mulla mineraalainete väljauhtumine ja erosioon, mida metsaga pidavalt kaetud aladel ei esine. Vihmametsade iseärasus ongi erakordne liigirohkus. 1 km2 suurusel alal võib loendada üle 1000 erineva puuliigi, kusjuures uute liikide avastamine jätkub. Primaarse vihmametsa struktuuri määrab kõrge puurinne, mis koosneb paljudest erinevatest puuliikidest. Kõrgeim puurinne koosneb 40-50 (kuni 60 m) kõrgustest hajusalt paiknevatest puuhiiglastest ja umbes 25-30 (40) meetri kõrgusel paiknevast ülarindest, mille all paikneb veel 1-2 rinnet. Teine rinne on tavaliselt 15-30 ja kolmas 5-15 m kõrgune. Maapinnani jõuab vähe valgust. Vihmametsa puude koor on õhuke, sageli rohekas, korbata. Tüvede toestamiseks on moodustunud lamedad plankjuured. Puud on omavahel seotud ka liaanide abil. Puude vanus ei ületa arvatavasti 250 aastat. Sage on kaulifooria e. tüveõielisus ja kaulikarpia e. tüveviljasus.
annaabi.ee 
