säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. LääneEestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. IdaEestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. IdaEestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. LääneEestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Heinategu Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. LoodeEesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis. Heinategu
Lääne-Eestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. Lääne- Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. Ida-Eestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. Lääne-Eestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja -rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. Loode-Eesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis.