inimajaloo kaugetesse aegadesse. Jutustamise praktika põimus meie kultuuri ning muutus selle lahutamatuks osaks; tegemist oli (ja ka on) ühe meelispärase meelelahutusvõimalusega perekonnas ning seda juba enne televisiooni laiemat levikut ja kättesaadavust. Jutustamise vormi kasutavad nii poliitikud kui ka ajakirjanikud ning endiselt püsib see ühe kõige efektiivsema meetodiga kellegini jõudmises ning nende puudutamises enda poolt edastatava sõnumiga. Jutte saab kasutada erinevatel eesmärkidel ning üheks on loodava visuaali ilustamine, teadmiste ja tarkuste edasiandmine ning organisatsiooni identiteedi ja kultuuri vormimine. Jutustamise all mõistetakse üht kõige efektiivsemat ja mõjuavaldavamat tehnikat ning seda on dokumenteeritud loendamatutes valdkondades. Järgnevalt toon välja jutustamise rolli: 1. Normide ja väärtuste jagamine: Jutud on kui meedium, mille kaudu kantakse
Seega jääb üle möönda, et ma saa kuidagi kujutleda, mis see vaha on, vaid üksnes vaimuga tajuda [mente percipere]; kõnelen selle vaha kohta partikulaarselt, sest vaha puhul üldiselt on see selgem. Aga mis nimelt on see vaha, mida üksnes vaimuga tajutakse10? Ilmselt seesama, mida näen, mida puudutan, mida kujutlen, ühesõnaga sama, milleks ma teda algusest peale pidanud olen. Kuid siiski tuleb märkida, et tajumus [perceptio] temast11 ei seisne nägemises, puudutamises ega kujutlemises ja pole iialgi seisnenud, ehkki mulle varem niimoodi näis; vaid see on üksnes vaimu vaatlus [mentis inspectio], mis võib olla puudulik ja hämu-[1648]ne nagu varem või selge ja täpne nagu nüüd vastavalt sellele, kui palju tähelepanu ma pööran ta koostisosadele. Siinjuures aga imestan, kuivõrd aldis on mu vaim eksimustele: ehkki ma ju arutlen eneses vaikselt ja sõnatult, ripun ometi sõnade küljes ja lasen end isegi peaaegu petta keeletarvitusest. Me ütleme
annaabi.ee 
