lubas mõisnikel oma talupoegi vabastada. Seadusel ei olnud aga märkimisväärset tagajärge, kuna see ei olnud kohustuslik.20 Peale esimese talurahvaseaduse välja kuulutamist 1804. aastal puhkesid talurahva rahutused. 21 Põhjusteks olid raske teoorjus, liialdatud lootused uute seaduste maksmapanekuks ning talurahva seas üha enam kasvav umbusaldus mõisnike ja kohalike ametivõimude vastu. Ka riigivalitsus pidas uusi seadusi, eriti Eestimaa oma, puudulikeks. Kuna Eesti talurahvaseadusi võrreldi peaaegu alati Liivimaa talurahvaseadustega, siis seekord leiti, et 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus on palju konservatiivsem, puudulikum ja talupoegadele kahjulikum.22 Seetõttu nõudis keiser põhjendatult kõigi Eesti talumaade hindamist ja uue kohasema regulatiivi väljatöötamist. See käsk andiski Eesti aadlikele tõuke kaotada talurahva pärisorjus. 1816
Abielu lahutamine, mida katoliku kirik eitas, oli põhimõtteliselt lubatud, põhjused olid loetletud seaduses. Narva linnas ja Liivi vaimulikkonnas kehtestati abielupoolte varaühisuse põhimõte. Pärandiõiguse järgi toimus pärimine peale seadusjärgse pärimise veel testamentaarse pärimisviisi alusel. Kasutusele võeti Rootsi testamendi seadus. Asjaõiguse alal kinnisvara suhtes esines algul lääniõigus. Reduktsiooni teostamisega see kadus. Võlaõiguse senised määrused osutusid puudulikeks, üldosas retsipeeriti suurel määral Rooma õigust. BES, mis sisaldab rohkesti Rooma õiguse printsiipe, on saabunud rootsiaegse kohtupraktika kaudu. Kriminaalõigus. Rootsiaegses kriminaalõiguses kasutati keskaegseid norme ning osalt ka Karolinat, mis levis eriti Põhja- Eestis. Kriminaalõiguse printsiibi järgi pandi suuremat rõhku süütegija subjektiivsele küljele. Keskajal arvestati objektiivset külge, Rootsi ajal arvestati psühholoogilist momenti enam.