Ilma loata ei tohtinud nad isegi oma maalt lahkuda. Talupojad jagunesid:adratalupojad, üksjalad, vabatalupojad ja maavabad. Pärast Jüriöö ülestõusu (1343-1345) muutus talupoegade olukord aga veel raskemaks. Nende koormisi tõsteti ja sõnakuulmatuse puhul kasutati sõjalist jõudu. Keskjal oli üheks tähtsaimaks juhtivorganiks Maapäev. Maapäevad toimusid üldiselt iga 3 aasta tagant ning seal pidid osalema kõik rüütlimõisate omanikud, puudujaid trahviti karmilt. Maapäevadel otsustati kohaliku halduse üle, kaitsti rüütelkonna privileege, koostati seaduseelnõusid. Maapäevadel valiti ka rüütelkonna olulisimaid ametimehi. Kõige tähtsam usk keskajal oli katoliku usk. Kristlased pidasid tähtsaimaks ülesandeks pöörata mittekristlasi tõe teele, isegi siis kui viimased seda ei soovinud. Ususti, et kogu maine elu on hea ja kurja vaheline võitlus. 16. sajandil algas usupuhastus ehk reformatsioon, mille algatajaks oli Martin
(pehmendavatel asjaoludel) 10-aastane vanglakaristus koos vara konfiskeerimisega. Ajavahemikus 1932. aasta septembrist kuni 1933. aasta veebruarini mõisteti selle seaduse alusel kohut 56 645 inimese üle ja neist 2110 mõisteti surma. Seadus anti välja ajal, mil NSV Liidus oli nälg. Tõeliselt karmid eeskirjad koos tööpäeva ja töönädala pikendamisega rakendusid 1940.aastal. Äärmiselt lihtsustatud korras võidi tööle hilinejaid või puudujaid karistada aastase vangistusega. Mälestustes meenutatakse, et suurlinnades kargasid unesegased inimesed mõnigi kord südaöösel tänavale, et miilitsapatrullilt või kellelt tahes teada saada kellaaega, sest pere ainus kell oli seisma jäänud ja see võis tähendada tööle hilinemise korral vangistust. (1935. aastal toodeti Nõukogude Liidus umbes 2 taskukella 1000 elaniku kohta aastas. Käekelli alles hakati tootma).
annaabi.ee 
