suuremas kompositsioonis. Lillepeenrad võivad kujuneda vaatefookusteks. Kõige paremini pääsevad peenrad esile lähivaates, kus eristub iga taim. Lillepeenrad jagunevad sõltuvalt kujust ja suurusest klumpideks, bordüürideks, miksbordüürideks, vaippeenardeks ja kollektsioonipeenardeks. Taimekompositsiooni osadeks regulaarsel lahendusel on allee, hekk, boskett, spaleer, varikäik, parter, solitöör ja bordüür. Alleeks nimetatakse üheliigiliste puuderidadega ühelt või kahelt poolt piiratud teed. See on üks vanimaid aiakunsti elemente. Hekid on regulaarselt hooldatavad või vabalt kasvavad põõsaste ridaistutused. Kasutamise eesmärk on peamiselt piirav ja kaitsev. Bordüür on klassikaline hekk, mille kõrgus jääb alla poole meetri. Eesmärgiks on murualade piiramine. Ridaistutused on võrreldavad eelnevatega. Boskett kujutab endast suletud välisruumi, mille seinad moodustavad tihedalt istutatud ja vormi pöetud puud
Kõik need elemendid nõudsid palju kulutusi tööjõule ja seetõttu esinesid vaid suuremates aedades. Need taimedest konstruktsioonid jäljendasid tihti arhitektuurilisi vorme: vormiti kaari, võlve, kupleid, portikusi, nisse jms. Võrestikest ja ronitaimedest paviljonid, või ka painutatud-vormitud puudest, millede oksad olid kokku põimitud. Mis on kunst ja mis on loodus? Siin tekitati meelega segadust. Teed olid alati ääristatud hekkide või puuderidadega või kaetud pergolate või varikäikudega. Lihtsamad varikäigud koosnesid painutatud ja omavahel kokkupõimitud puudest (remmelgad, mooruspuud). Pergolad koosnesid sammastest ja neile paigutatud taladest, tavalisemad olid aga Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 49 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1
annaabi.ee 
