Mõisa esiväljak ja sellega külgnevad pargiosad on hooldatud ning seal ei ole probleeme võsastumisega. Kukruse Mõisaserva tee äärest (pargi idapiir) kuni paekivimüürini olev osa on rohkem võsastunud, samuti viljakuivati ümbrus. Läänepoolne pargiosa on hästi hooldatud, kuid suhteliselt lage. Peahooneesises pargiosas on rohkesti harilikku vahtrat (150) ja rühmiti põliseid pärnapuid (63), lisaks algab siit võimas neljarealine lehiseallee (107). Allee läänepoolsete puuderidade vahel asuvad neli puuderingi, mis kõik koosnevad eri liiki puudest (h. vaher, h. saar, h. pärn, h. tamm).[8] Kokkuvõte Kukruse küla kuulub Ida-Virumaa vanimate külade hulka. Mõis on rajatu 15. sajandi I poolel ajavahemikus 1410-1453. Nii maa suuruselt kui rahva arvult kuulus Kukruse keskmise suurusega mõisate hulka. Kogu ajaloo vältel on Kukruse olnud kahe aadlikusuguvõsa Lodede ja Tollide valduses. Mõisaansambli rajamist praegusesse asukohta alustati tõenäoliselt Tollide ajal 18
Babüloonia eepos Gilgames (2000. a e.Kr) pajatab vägevast lossist keset suurt seedrimetsa. Puude alla on istutatud põõsaid ja hästilõhnavaid rohttaimi. Teed on nöörsirged ja hästi hooldatud. Aiad olid korrapärased, kõik oli lõplik, hiljem palju ei muutunud (kasutati palju elutut materjali - kivi jm). Peale viljapuuaedade ja metsade leidus veel ka kuningatele ja ülikutele mõeldud jahiparke, kus jahiloomad korrapäraselt istutatud puuderidade ja veekanalite-tiikide vahel ringi uitasid (Hellström 1997). Assüürlased armastasid väga jahti pidada ning rajasid põhiliselt jahiparke, mis kujutasid endast eeskujulikus korras olevat metsa. Mesopotaamias leidus ka niisugust kunsti, mille looduslähedus ja elavus meenutavad ürgaegseid loomamaale. Üks leitud kivireljeef näitab Assüüria kuningas Assurbanipali jahiparki 7. saj. e.Kr (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 21). Park on täis jahiloomi.
annaabi.ee 
