kullerkupp, sinilill, ülane, varsakabi). Teistel on seoses putuktolmlemisega õie ehituses kõrgelt spetsialiseerunud tunnuseid: kannus (kurekell, varesjalg), sügomorfne õiekate (käoking, varesjalg). Mõned perekonnad on kohastunud tuultolmlemiseks, neil on õied taandarenenud (ängelhein). Järelikult on perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus. * Varres juhtkimbud sageli mitmes ringis nagu see on iseloomulik üheidulehelistele. Enamik putuktolmeldatavad, mõned tuultolmeldatavad. * Viljad on enamasti koguvili, luuvili, kupar. * Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide ( kasut ravimite valm), kariloomad tulikalisi ei söö, mistõttu nad on heina- ja karjamaadel ebasoovitavaks komponendiks. * Enamasti on tulikalised dekoratiiv- ja ravitaimed. (Botaanika II) 19. SUGUKOND PAKSULEHELISED: VEESÄILITUSKUDE * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi roosilaadsed.
kohastuda (õitsemise lõpus läheneb tolmeldamata õie emakas sama õie tolmukatele). Isetolmlemine võib toimuda sama taime piires (see on juhuslik) või ka sama õie piires. Sama õie piires toimuval isetolmlemisel on omapärane spetsialiseerumise vorm - kleistogaamia - tolmlemine toimub suletud ja seega ka värvilise kroonita õites. See on väga iseloomulik kannikestele - neil on enamusel liikidel kevadised õied värvunud ja putuktolmeldatavad, suvel ilmuvad aga kleistogaamsed õied. Kui kevadel pole risttolmeldamise teel piisavalt seemneid tekkinud, täiendatakse nende hulka takkajärgi suvel, kui rohurinde all on vähe lootust risttolmlemiseks, isetolmlemise teel tekkivate seemnetega. Äärmuslikuks on arenenud kleistogaamia imekannikesel, kellel kevadised ilusad õied enamasti ei vilju ja kogu seemnete hulk kujuneb kleistogaamsetest õitest. (parim praktiline näittaim - lõhnav kannike)
annaabi.ee 
