mis romantism oli kirjandusse toonud: võitlusjanu, valu inimese parast ja kõrged ideaalid. Lermontovi loomingu lähtekohad seostuvad kindlasti Euroopa ja Venemaa romantismikultuuriga. Kuigi Lermontov tundis hasti Puskini ja teiste tuntud sõnameistrite loomingut, kujunes tema enda looming varakult üsna algupäraseks. Võib nõustuda kirjanduskriitik V. Belinskiga: "Venemaal ilmus uus võimas anne Lermontov. Seni veel ei nimeta me teda ei Byroniks, ei Goetheks, ei Puskiniks ega ütle, et temast aja jooksul tuleb Byron, Goethe või Puskin, sest me oleme veendunud, et temast ei tule ei see ega teine ega kolmas, vaid tuleb Lermontov." Lermontovi loomingu omapära on see, et ta säilitas realistina kõrgromantismi jooned, rajades teed vene XIX sajandi teise poole realistlikule proosale. 12 MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST
Ta oli avatud kogu maailma traditsioonile. Puskin oskas maailmakirjanduse malle ümber istutada ka vene kirjandusse. Ta on väga palju lugenud inglise kirjandust, eriti Byronit neist ei võta ta malli, vaid pigem ironiseerib. Puskin oskas omaks võtta kogu maailma traditsioonist seda, mis oli temale lähedane. Puskini vorm ja sisu on tasakaalus. Puskin on eesti keelde palju paremini tõlgitud kui ükskõik mistahes Euroopa keelde. Seetõttu ongi Eesti oma Puskiniks Puskin ise. Isegi väga vaeses olukorras võib leida midagi head. Kurbuse, rusuva ja nukra loodusega ei pea kaasa minema. Rõõmu peab leidma igast asjast. ,,Eleegia" tulevik on ees, aga see tulevik ei pruugi olla rõõmus mis sest! Looming annab elujõudu. Ta ei taha surra sellepärast, et ta tahab mõtleda, luua, aga ka teiste loomingut tarbida. Kunst annab inimesele elu mõtte. Elu on nukker, tee on okkaline, aga inimene paneb sellele vastu. See vastuseis muudabki elu helgemaks
annaabi.ee 
