seisukohta, et nartsissistlik inimene kõigub nende kahe positsiooni vahel ehk siis temas on olemas samaaegselt mõlemad küljed. Võib-olla on üks või teine strateegia parajasti valitsev ja teine varjus. Õhukesenahalise, teistest sõltuva inimese hapruse taga on tohutu viha nende vastu, kes on teda solvanud ja milleski ilma jätnud. Paksunahalise nartsissisti puhul ei ole kahtlustki selles, et tema lainetav raev, mis on valmis väikseimalgi põhjusel välja purskuma. Piiramine, kahtluse alla seadmine, arvustamine kõik see tõstab pinnale primitiivse raevu. Sama juhtub siis, kui teine on edukas või saab kas või mõne väikese tähelepanuavalduse osaliseks. Narkissose müüt Nartsissistliku probleemika tagapõhjal on sügav inimlik kannatus, kuigi seda on mõnikord raske märgata. Ovidius kirjeldab "Metamorfoosides" Narkissose saatust liigutavalt ja kaastundlikult. Kaunist noorukit, kelle palgel "ühineb naha jumekus ja
Margarita pidi kõik külalised vastu võtma. Tal hakkasid sellest käsi ja jalg, mida suudeldi meeletult valutama.Teda pesti taas verevannis. Nüüd jalutas ta saalis ringi ning jõudis sampanjapurskkaevuni, kus külalised suplemas käisid ning joobnuna väljusid. Peagi jõudis ta saali keskel olevale kõrgendikule. Saali tuli Woland mõõgaga.Tal oli Berliozi äralõigatud pea kandikul. Woland nimetas teda parun Maygelliks. Parunist hakkas verd purskuma ning peeker täideti sellega. Woland jõi ning tema riietus muutus ilusaks.Ka Margarita pidi jooma. Peale seda kadusid külalised ning saal muutus hämaraks ja ilmetuks. Kahekümne neljas peatükk: Meistri äratoomine Wolandi toas oli kõik nagu enne balli. Azazello eputas oma laskmisoskusega. Ta lasi täpselt poti seitsmel märgitud kohta. Kass üritas sama teha 2 märgitud kohaga, kuid tabas hoopis öökulli ja alasti nõia Hella kätt. Hommik hakkas saabuma ning Margarita soovis lahkuda