1980. aastatel, kui Raekoja platsil võis veel autoga liigelda, tiirutasid pulmarongid ümber purskkaevu ja häirisid oma tuututamisega linnavalitsuse tööd, nii et miilits pandi korda pidama.[3] Purskkaevus käidi ka suplemas, mis oli üliõpilaste jaoks samasugune traditsioon nagu kaart mööda üle Kaarsilla ronimine.Kuna purskkaev hakkas tasapisi amortiseeruma, kuulutas Tartu Linnavalitsus 1996. aastal välja konkursi kavandite saamiseks uuele purskkaevule, kuid pakutud kavandid osutusid liiga kalliks.[2] 1997. aastal kuulutati välja uus konkurss, kuhu laekus 35 tööd Igal aastal 30. aprillil, poole kuue aegu õhtul, saab Raekoja platsi purskkaevus suudlev tudengineiu volbriööks pähe valgepunarohelise pärja. Selleks ajaks on akadeemiliste organisatsioonide rongkäik jõudnud raekoja ette ja oodatakse linnapea võimu üleandmise kõnet. Just selle kõne eel ronib
vabadusrist ei tööta piisava auktoriaalse raamina subjekti terviklikkuse päästmisel, kogu ehitusprotsessi saatnud veider segu küünilisusest ja sentimentalismist kajastub hästi ka risti materjali, vormi ja ehitusviisi vastuolus ning takistab seda tõhusalt oma publikut moodustamast. Hoopis teistlaadi subjekti raamistab aga Rakvere peaväljak. 2004. aastal valminud platsile (büroo Kosmos arhitektid) on munakividest moodustatud erinevad kumerad ja nõgusad pinnad, süvend purskkaevule ja väikesed künkakesed ronimiseks. Munakivist ringide kohal troonivad valgete betoonist varte otsas suured kollased kellukakujulised valgustid. Tegu oleks justkui hiiglasliku ja oma materjalikasutuselt ka veidi ebasõbraliku mänguväljakuga, proportsioonidelt liiga suured kellukad sunnivad täiskasvanud vaatajat nägema neid lapse vaatepunktist, väljaku ülesanne on tekitada kasutajas igapäevase perspektiivi nihe, mis peaks mõjuma vabastavalt, ehk isegi kutsuma üles
annaabi.ee 
