Tõsi, takistusi veel jätkus, kuid niisuguseid, mida peatselt oli võimalik kõrvaldada. Lahkusin kaevumajast täis õpihimu. Igal asjal oli nimi, ja iga nimi tekitas uue mõtte. Kui elumajja tagasi jõudsime, näis iga asi, mida puudutasin, ellu ärkavat. Põhjuseks oli see, et nägin kõike uue nägemismeelega, mille olin omandanud. Ukselävel meenus mulle nukk, mille olin katki teinud. Läksin kobamisi kamina juurde ja korjasin tükid üles. Kokku panna neid ei õnnestunud. Siis purskasin nutma, sest sain aru, mida olin teinud, ja esimest korda kahetsesin ning olin kurb. (Helen Keller. Minu elu lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 19-20). .Keeleline relatiivsus ehk Sapiri-Whorfi hüpotees. Edward Sapir ja Benjamin Whorf. Inimese ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis on mõjutatud sellest, mis keelt ta kõneleb. S. & W. uurisid indiaani keelt ning märkasid, et maailma kujutamine nendes keeltes erineb sellest, kuidas inglise keel maailma kujutab.
Siinkohal sooviksin välja jätta sensitiivid ja muude üleliigsete võimetega inimesed. "Kuna olin arst, siis arvasin, et olin näinud küllalt surma ja kannatusi, ja et olen piisavalt kalestunud, et tunda halba haisu ning puudutada paiseid ja mädanevaid haavu, kuid alustanud teenistust Surma majas, märkasin, et olin alles laps ja ei teadnud midagi." lk 124 Kui seda lauset lugesin siis purskasin naerma sest see on nii minu pihta kui üldse olla saab. Enda arust võin olla tark ja laia silmaringiga kuid kui satun kokku endast 5 aastat vanemate inimestega siis on mul küll suu kinni. “Kuid kõige suurem rõõm sündis Surma majas siis, kui sinna toodi noore naise surnukeha, ja oli ükskõik, kas naine oli ilus või inetu.” lk 125 Lõik, mida lugesin
annaabi.ee 
