Mu elus on olnud palju hetki kui mehed on tahtnud minu kallimat, tema ilu pärast, kuid ei . Keegi pole teda endale saanud.Sest me armastasime üksteist ja ei andunud teistele. Me oleme alati oma elu eest võidelnud ja teeks seda edasigi, kuid enam me seda teha ei saa. Vähemalt mitte koos.Aga ma olen ikkagi see sama tugev ja vastupidav inimene ning mu merele minek ei olnud anna andmine, ma lihtsalt tahtsin minna ja ennast seal lahti lasta. Minu kahjuks oli mu laev kaetud jämeda vasega ning purjedel oli hõbedane vöö. Õnneks olin ma aga seal laeval üksi ning igasuguseid olukordi juhtisin mina, mina ise. Mu südamevalu oli nii suur, sest siiski kaotasin oma kallima. Ma purjetasin seal päevi ja kuid, et leida just see meri, kus on kõige vingeim tuul, et saada kiire lõpp oma tühisele elule ilma temata. Valud mu südames aina kasvasid ja kõrvetasid igapäevaga aina rohkem ja rohkem... Sattusin tormi, kus lootsin ,et see võtab mu elu, et see torm lihtsalt tõmbaks mind endaga..
rahva hea käekäigu eest, ja kõike seda ilma palgata ja ilma tasu lootuseta! Kas te ka teate, et minu nimi on Florian Barbedienne, et ma olen härra prevoo asetäitja, peale selle veel komissar, uurija, kontrolör ja ülekuulaja, ja et mul on ühesugune võimupiir Pariisi provotees ja piir-konnakohtus, haldusringkonnas ja kõrgema instantsi kohtus! ... » Miski ei peata kurti, kes teisele kurdile kõneleb. Jumal teab, kus ja millal meister Florian, kes nüüd kõigil purjedel kõrge kõnekunsti ookeani poole tüüris, oleks randunud, kui mitte madal uks tagaseinas äkki lahti poleks läinud ja sinna poleks ilmunud härra prevoo ise 190 1 0 9 Tema ilmumisel ei jäänud meister Florian kitsikusse: kontsadel poolpööret tehes suunas ta äkki oma kõne, millega ta äsja Quasimodo vastu oli põrutanud, prevoo pooie ja ütles: «Aulik härra, ma nõuan sellele kaebealusele siin kohtu raske ja kuulmatu teotamise pärast nii suurt trahvi, nagu teie ise heaks arvate.»
annaabi.ee 
