sõimes. Anglosaksidel oli komme põletada puuhalgu (yule log) jõuluõhtul pidulikult kaminas, tähistamaks päikese kõige madalamat aega, milles oli taastõusmise tõotus. Jõuluhalgu põletati selleks, et päikest matkida ja välja meelitada. Tuppa toodi jõuluõlgi (Põhja- ja Kesk-Euroopas), mis võib ka olla kristluse-eelne komme. Jõulukaartide saatmise ja jõuluvana traditsioonid pärinevad eelmisest sajandist. Mitte alati pole kristlus jõule soosinud. Puritaanlikul Inglismaal keelati 1644 parlamendi aktiga jõulude tähistamine. Jõulupäev pidi olema paastu- ja turupäev, poed pidid olema avatud. Jõulude ajal pidutsemist ja töölt kojujäämist karistati. Kodusõjaeelse Ameerika kristlaskonna kaks kõige tulisemat vaidlusküsimust olid orja- ja jõulude pidamine. Liberaalne suund mõistis hukka esimese ja kaitses teist, konservatiivne vastupidi. Ameerika puritaanide seas kestis jõuluvaenulisus eelmise sajandi keskpaigani. 21
Nagu kõige muugagi sel kümnendil, ei määranud naiste väljanägemist mitte saatus ega isegi kindel mood, vaid sisemine hoiak (Mulvey, Richards 1998: 190). 20. sajandil oli ajajärk, mil aristrokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. Jumestusvahendite hind muutus odavamaks ja tooted kättesaadavamaks, kõik naised ihkasid välja näha sama efektsed kui filmidiivad. Meikimist peeti popiks ning end söandati jumestada ka avalikes kohtades – meenutagem, et puritaanlikul viktoriaanlikul perioodil peeti meikimist vaid striptiisitaridele ja prostituutidele kohaseks tegevuseks. Tugevalt meigitud silmad ja kitsad, Ambori vibu meenutavad veripunased huuled olid 20-ndail seksapiilsuse ja enesekindluse kaubamärgiks ja sümboliks (Sangla 2005: 92). Kahekümnendal sajandil oli euroopalik kosmeetika juba peaaegu tervislikul alusel (Raipala-Cormier 2011: 208). Viiekümnendatel oli pearõhk silmadel, mis omandasid uue, Egiptusest pärineva kuju:
annaabi.ee 
