14. juunil 1858 piirasid teivastega relvastunud talupojad Mahtra mõisas sõdurid ümber ning nõudsid nende lahkumist. Puhkes võitlus. Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus raske peksukaristuse, mis viidi täide veebruaris 1859 Mahtra mõisas sõjaväe kaitsel. Kohtumõistmine ja karistused 1100 sõdurit piiras Mahtra 4. juuniks sisuliselt ümber ja kohe algasid ka arreteerimised. Vangistatuid hoiti raudus Atla mõisa keldris ja Purilas koguni loomalaudas, kus neid üle kuulati ning viidi siis edasi Tallinna Toompea vanglasse. Juurdlust viis läbi kindralmajor N. V. Issakov, kes tunnistas oma ettekandes tsaarile talupoegade rasket olukorda ja seaduse tõlgendamise vigu. Maksvate seaduste seisukohalt olid talumehed raske kuriteo korda saatnud: nad olid seaduslikele võimudele sõnakuulmatud olnud, sõjaväele tegudega vastu hakanud, riisunud ja põletanud.
Teated Mahtra ülestõusust jõudsid põgenema pääsenud Rosenbergi, pastor Bergi ja mitmete mõisnike teadete kaudu kubernerini, kes palus isegi Peterburist abi. Lisavägi jäeti siiski saatmata ning kasutati olukorra ,,rahustamiseks" kohapealset sõjalist jõudu. Tagajärjed. Kohtumõistmine ja karistamine 1100 sõdurit piiras Mahtra 4. juuniks sisuliselt ümber ja kohe algasid ka arreteerimised. Vangistatuid hoiti raudus Atla mõisa keldris ja Purilas koguni loomalaudas, kus neid üle kuulati ning viidi siis edasi Tallinna Toompea vanglasse. Juurdlust viis läbi kindralmajor N. V. Issakov, kes tunnistas oma ettekandes tsaarile talupoegade rasket olukorda ja seaduse tõlgendamise vigu. Maksvate seaduste seisukohalt olid talumehed raske kuriteo korda saatnud: nad olid seaduslikele võimudele sõnakuulmatud olnud, sõjaväele tegudega vastu hakanud, riisunud ja põletanud.
annaabi.ee 
