Eeskätt oli tema luule psühholoogiline, mis kajastas tundeid ja eri ajaloojärke. Tema luulet läbib olemise suur vastasseis- elu ja surma, rõõmu ja mure, valguse ja varju vahel. Underi luules esineb ka palju piibli motiive. Üheks selliseks luuletuseks on näiteks Marie Underi luuletus „Laatsarused“ Laatsarused Teeveerud täis on vaeseid Laatsarusi, Neid veristanud elu raisakull: Neid purend sõja sajasuine susi. Ons inimene siis see vilets hull, Kes väristustes rappub nagu peru, See kägarasse kerind elav null! Ja sääl see veider iseveerev käru, Mil inimpää, mis luitund kätest kist Seas tramme väntab: jalutu ning näru. Päev-päevalt kestab nende õudne ist: On paigat kehi, rauast, puust ning traadist,
minu meeles alati (Martin Körber "Armas isakohakene") jamb x x' Teeveered täis on vaeseid Laatsarusi, neid veristanud elu raisakull: neid purend sõja sajasuine susi. (Marie Under "Laatsarused") daktül x' x x Kuulata: kauguses mühiseb maru märka ta laulu ja saa sellest aru. Olgu täis tõkkeid ka mandrid ja veed,
annaabi.ee 
