võhandu jõe Roosisaarele. Praeguse silla parandamiseks eraldab täitevkomitee puitmaterjali, kuid silla korrashoiu eest peaksid saareelanikud ise hoolistema. Antud artiklist võib järeldada, et linnal huvi silla korrashoiu vastu ei olnud (Kiriling 1976). Vaatamata linna vähesele huvile 11 ja toetusele ehitati laudtee uuesti saareelanike poolt. Roosisaare laudtee-purdest on jäädvustatud mitmeid pilte, mis on kättesaadavad Võrumaa muuseumis. Allolev foto (joonis 9) on tehtud sild-purdest vahemikul 1970-1980 (Eesti Muuseumide Veebivärav). Joonis 9. Purre Roosisaarel (Eesti Muuseumide Veebivärav). Ivask (1976) on kirjutanud, et Roosisaarele võis saada romantilise vaiadele rajatud laudraja kaudu. Roosisaarel võtab Teid vastu tähis, mis märgib kunagist kiviaja asulakohta. Peamiselt mindi üle laudtee, et imetleda kaunist vaadet linnale
maha lauldes püha laulu. Viimaks tuleb konstaabel tuppa, külainimesed viiakse kõik hoonest välja. Jevdokia juurde jäävad ainult tema inimesed. Ekke lahkub külast, ta sammub mööda maanteed, ta ei peatu enne kuni tuleb inspiratsion. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta tütarlast. Ta istub purdel , loeb raamatut, heidab pilgu Ekkele. Aga ekke ei tohi lasta end millestkist häirida ja ta kõnnib ükskõikselt purdest mööda. Edasi kõndides mõlgub ta meeles see tüdruk, kes istus purdel ja ta peab lihtsalt tagasi minema. Aga nüüd on tüdruk kadunud. Järgmisel hommikul ruttab ta purdele ja loodab, et tüdruk tuleb tagasi, aga kedagi ei saabu. Õhtul astub ta kodadesse ja pärib tüdruku kohta, aga mitte keegi ei oska öelda kes on see tüdruk keda Ekke neile kirjeldanud on. Eided naeravad talle otsa, et ta on viirastusi näinud, või äkki oli see hoopiski kits
Jevdokia hoonesse ja istuvad maha lauldes püha laulu. Viimaks tuleb konstaabel tuppa, külainimesed viiakse kõik hoonest välja. Jevdokia juurde jäävad ainult tema inimesed. Ekke lahkub külast, ta sammub mööda maanteed, ta ei peatu enne kuni tuleb inspiratsion. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta tütarlast. Ta istub purdel , loeb raamatut, heidab pilgu Ekkele. Aga ekke ei tohi lasta end millestkist häirida ja ta kõnnib ükskõikselt purdest mööda. Edasi kõndides mõlgub ta meeles see tüdruk, kes istus purdel ja ta peab lihtsalt tagasi minema. Aga nüüd on tüdruk kadunud. Järgmisel hommikul ruttab ta purdele ja loodab, et tüdruk tuleb tagasi, aga kedagi ei saabu. Õhtul astub ta kodadesse ja pärib tüdruku kohta, aga mitte keegi ei oska öelda kes on see tüdruk keda Ekke neile kirjeldanud on. Eided naeravad talle otsa, et ta on viirastusi näinud, või äkki oli see hoopiski kits. Nüüd küsib Ekke
annaabi.ee 
