Kolmemõõtmeline printer Kolmemõõtmeline printer ehk 3D-printer on seade, mille abil saab CAD-failist tekitada kolmemõõtmelise detaili. Printimisel saadud detaili saab kasutada: prototüübina toote disaini arendamiseks, valuvormide valmistamiseks ning mudelite koostamiseks. Põhiline valmistamismeetod seisneb detailide kasvatamisega kihtide kaupa, uue materjali lisamisega eelnevalt paigaldatud kihile. Erinevad tehnoloogiad 3D printimisel: Laserpaagutamine Laserpaagutamistehnoloogia kasutab võimast laserit, mis sulatab plastiku, metalli, keraamika või klaasi pulbri kihthaaval, vastavalt detaili läbilõikele, terviklikuks mudeliks. Stereolitograafia Esimene kaubanduslik 3D-printer kasutas stereolitograafia meetodit. Selle leiutas 1984. aastal Charles Hull, kasutab printimise toormaterjalina vedelat polümeeri, mis tahkub teatud lainepikkusega valguse käes. Valgusallikana kasutatakse laserit, ning soovitud detail saadakse jällegi k...
polüstüreenist, nailonist, keraamikast, terasest, titaaniumist, alumiiniumist ja isegi hõbedast. · MJM tehnoloogia (Multi-jet vormimine)-On olemas ka MJM vormimine (multi-jet modelling). Esemed ehitatakse üles järjestikuste pulbrikihtide abil. Tindipritsi pea piserdab sideainet, mis liimib ainult vajalikud terakesed kokku. Mõned MJM printerid, nagu näiteks ZCorp'i ZPrinter 650, suudavad piserdada nelja erinevat värvi sideainet, võimaldades luua kuni 600x540 punktitihedusega värvilisi esemeid Stereolitograafia Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level FDM tehnoloogia Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
liikumiskiirus kõike muud kui nauditav. 128 kbit/s on piisav full-duplex heli ja mitte eriti liikuva pildi transportimiseks. Helile eraldatakse reeglina 16 kbit/s. Kui istuda ekraani või arvuti taga ja rahulikult näost näkku vestelda, on pilt piisavalt arusaadav. Pildi resolutsioon on sõltumata kiirusest standardne: CIF 352x188 või qCIF 176x144. Mõistagi ei kanta iga kaadriga üle tervet pilti. Transporditakse liikuvat pildiosa ning kiiremini liikuv koht väiksema punktitihedusega (udusemalt). Paralleele võib siin tuua mpeg-pakkimisega. Kui hästi või halvasti videokonverentsiseade pilti üle kannab, sõltub alati konkreetse süsteemi eripärast ja kodeerimisalgoritmidest. Kui on tegemist suure ekraaniga ja liikuva kaameraga, siis ei ole ka 128 kbit/s enam piisav kiirus. Sellepärast kasutatakse nende süsteemide puhul reeglina kolme So liini ehk kiirust 384 kbit/s. See on juba täiesti piisav hea dünaamikaga pildi ülekandmiseks.
annaabi.ee 
