midagi Mefistost, muidugi talupojarüüs." Krossi arvates võib sellest passaazist järeldada, et Tammsaare teadlikult sisendas lugejale Andrese ja Fausti assotsieerumise mõtet. Ain Kaalep aga järeldab oma essees Tammsaare passaazist, et Tammsaare ise vihjab sellele, et Pearu sarnasus Mefistoga on naeruväärne ja mõttetu. Jaan Kross ise ütleb: "Tundub, et sobiva lähenemishüpoteesina on Fausti-Mefisto ja Andrese-Pearu punktiirne, aga salgamatu rööbiklus koguni üpris kõlblik." Fausti-Mefisto paaris on võrdselt tegemist kosmilis-universaalsete ja Andrese-Pearu paaris võrdselt inimlik-külamehelike nähtustega. Nende kõige suuremaks erinevuseks ongi sisemiselt tasakaalustatud paaride eritasandilisus. Esimesi seob alguses sõlmitud kihlvedu ja Fausti esiletõus kosmilise Mefisto kõrval. Mõlemad on ka seotud Goethe tahtel keskaja ja antiikmütoloogiaga. Teine paar aga ei ole seotud mingi üleloomuliku
enesepeegeldustega. Koidulad ja libahundid võivad ka seostuda. Müstiline maailm hakkab kõige muu kõrval liigutama. Kõigesuurejoonelisemad postmodernismilised mängud: ,,Öös on asju" (1990) ja ,,Doonori meelespea" (1990). Kummalised lahendused elu ja kirjanduse piiril toimuvatest mängudest. Romaanid on esinduslikumad näited postmodernsest esteetikast, et keskne narratiiv on põhjalikult ära lammutatud. Süzee on punktiirne ja veider. Unt väsib kirjanduses, aga ei väsi teatrist. ,,Brecht ilmub öösel" (1997) viimane suurem romaan. Leidlikult süzeehakatus Brechti ja Voolijoki kohtumisest, kust võtab ajaloolise teema. Draamalooming jätkub: ,,Huntluts" (1999) Lutsu tekstid, mis saavad imelikul viisil kokku. ,,Vend Antigone, ema Oidipus" (2006) ilmub peale surma. Antiigist pärit klassikalise süzeesid kirjutas üle. 15. Mats Traadi ja Arvo Valtoni looming.
annaabi.ee 
