70. aastate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused ja seejärel kirjutasid 40 Eesti kultuuritegelast ühise kirja, milles avaldasid muret ühiskondlike probleemide pärast. 70.aastatel oli süvenenud poliitiline pessimism ja inimesed kapseldusid eraellu. Eestis levis üldisem linnastumine, kultuuritegelased püüdsid leida teed "tagasi juurte juurde". Langusmeeleolusid aga ka valmisolekut agressiivseks protestiks leidus punkliikumises, mis laienes Eestis kiiresti 80.aastate alguses ja hakkas kümnendi lõpus ka mõjutama kirjandust. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline, "Loomingu Raamatukogu" ja "Noorus" kaotasid oma senise tähtsuse, peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad "Looming" ning "Keel ja kirjandus" ja ajaleht "Sirp ja vasar". Luule Sulaaeg 50., 60. aastate vahetusel jõudsid luulesse autorid, kelle tulek oli olude tõttu 5-15 aastat hilinenud. Jaan Kross luuletajana
tunnuseid, olgu need pigem pidepunktiks keskse idee mõistmisel. Ehkki punki võib sapiselt degradeerida ka noorte alkohoolikute lõhkumisiha väljenduseks või pelgaks sooviks radikaalselt eelmisest põlvkonnast erineda, selgitan käesoleva bakalaureusetööga, miks oli punkliikumine ENSVs rahvakultuuriliselt tähtis nähtus, milles tollane punkliikumine seisnes ning miks sellesse subkultuuri ei tohiks suhtuda vaid kui järjekordsesse noortemoodi. Muuhulgas uurin punkliikumises osalenute suhtumist punki kui nähtusesse, uurida, mis olid tollase punkliikumise eesmärgid, milline oli selle mõju ühiskonnale ning kuidas mõjutas ümbritsev keskkond punkareid endid (ning vastupidi). Võtan lisaks vaatluse alla ENSV punkkulutuuri, selle eripärad, pungi piirkondlikud erinevused ning selle, kellega üleüldse tegemist oli. ENSV punkliikumist käsitlev põhjalik ja kõikehõlmav teos senini puudub, kõige
annaabi.ee 
