pungis muutunud. Samas refereerin raamatutest ning ajalehtede artiklitest enamasti kõige kuulsamate punkarite mälestusi ja seisukohti. Allikmaterjalideks on vastavasisulised raamatud, ajalehe artiklid jne. Üks põhilisi raamatuid suure osa infoga on Tony Blackplait´i & Cat Boomfield´i "Eesti punk 1976-1990.Anarhia ENSV-s". Samuti on välja otsitud ajalehe artikleid ning tehtud intervjuu kolme endise punkariga. Tänan oma juhendajat Helve Leesi. 3 1. PUNKKULTUURI TEKE JA OLEMUS Inglise keeles tähendab punk viletsat, kogemusteta noorukit. 60ndatel hakati kutsuma garaazis tegutsevaid lärmakaid noorte bände, kes tegelikult ei teadnud pillimängimisest midagi, sõnaga `punk`. Eestis mõistetakse selle all muusika- ja elustiili, mis teatud ajal oli üks väga tähtis subkultuur
näiteks Tõnu Trubetsky meenutab 1984. aastat järgnevalt: „Kogu aeg, pidevalt muust ei rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada, kui lahe asi on anarhia.“66 Huvitavaks ning tragikoomiliseks sisekaemuseks tolle aja punkarite hingeellu on 1985. aastal noorteajakirjas „Noorte Hääl“ ilmunud intervjuu kahe punkariga (Ronald ja Riks), kes kirjeldasid oma igapäevaelu punkaritena ning maailmavaateid. Ühtlasi on artikkel märkimisväärne, kuna tegu on ühega esimestest pungiteemalistest kirjutistest, mis ENSVs ilmus. Noormeeste hinnangul koosnes punkarite põhimass 16-21 aastastest ning punkarite kaheldamatuks juhiks pidasid mõlemad Villu Tammet, nimetades teda „punkide isaks.“ Noored mainisid, et neil on alatasa probleeme nii ärikate kui diskomeestega, lisaks nimetati
annaabi.ee 
