oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski. Rääkisime maast ja ilmast. Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama, sest mina rakette lasta ei tahtnud. Tema tõusis püsti ja mina ka, siis tegime kiire kohtade vahetuse, mina kiljatasin, sest kartsin lootsikust vette kukkuda. Mulle tundus see pisut rumal ja lapsik. Punastasin. Villu sepitses esimest tulihända ning juba see oligi õhus ja näitas oma ilusaid värve. Niimoodi vaatasid kogu kaldal olev rahvas ja meie, kuidas säravad need värvid nii ilusti seal taevas. Kui oli viimane tulihänd süüdatud ja see taeva poole pagenud, tuli Villuga uuesti kohad vahetada. Kuid seekord ma tahtsin ise tagasi aerutada ja Villu oli sellega vaikimisi päri. Rääkisime juba vabamalt ja nagu vanad tuttavad. Kaldale jõudes juba tants ja laul käis täiel hool
Me tantsisime ja ta tegi mulle jää ja banaani kokteili välja. Ma vaatasin oma pileti tagapoolt ja ennäe! Seal oli kirjas, et te olete võitnud vabapääsme järgmisele Veenuse peole ja te osalete auhindade loomisel! Selleks tuleb teil saata sellel numbril sõnum, mis on pileti allserval. "Juhuu!" hõiskasin rõõmsalt. "Mis on!" küsis Andres minult kulmu kortsutades. "Ma võitsin!" kriiskasin talle. Haarasin tal kaelast ja Andres tõstis mu üles. Kui ta mu maha pani, siis ma punastasin. Järsku hakkas vesi voolama laest, seintest välja ja põrandast tulid välja väikesed purskkaevud. Kui pidu oli läbi, siis Andres sõidutas mu koju. "Meil oli tõesti väga lõbus!" ütles Andres rõõmsalt, kui ta oli mu maha pannud. "Mul ka!" ütlesin õhinal. "Kas sa nõustuksid minuga veel kunagi välja tulema?" küsis Andres lootusrikkalt. "Muidugi! Aga millal?" küsisin talt õhinal. "Näiteks kui ma tuleksin sulle täna kell viis järgi ja siis me läheks lõbustusparki, sööma,
annaabi.ee 
