tulenevalt olen püüdnud end orienteerida vähemale arvule gruppidele. Täiskasvanu tasand sai seekord lapse tasandist võitu. Suhtlemisel on mulle väga tähtis vahetu suhtlemine. Samal ajal ei ole vastumeelne ka vahendatud suhtlemine, kuigi kunagi kartsin väga näiteks telefoniga rääkida. Siis olin üldse tagasihoidlik tüüp, kes punastas inimestega suheldes regulaarselt ning keda selle pärast ka narriti. Praegu punastan ka vahel (ma ei ole ju idioot!!!), kuigi suhteliselt harva. Tänapäeval kasutan ohtralt eposti, kuid see on tingitud lihtsalt suurtest vahemaadest ning antud sidevahendi mugavusest. Enda arvates on vahekord vahetu ja vahendatud suhtlemise vahel enamvähem pooleks. Eelnevalt kirjeldasin neid külgi suhtlemises, mida tunnen ning tean ehk jooni, mis on avalikud ning jooni, mis on varjatud, teisiti öeldes jooni, mida teised veel avastanud pole
must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata. Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest teost. Vahepeal kass aegamisi toibus
annaabi.ee 
