19.veebruariks koostati iseseisvuse manifesti tekst ning valiti Päästekomitee koosseisus K.Päts, J.Vilms ja K.Konik. 23.veebruaril Pärnus ja 24.veebruaril Tallinnas õnnestus Eesti Vabariik välja kuulutada. Seega leidsid sakslased Tallinnasse sisse marssides eest mitte laostunud Nõukogude võimu, vaid iseseisva Eesti riikliku korralduse. Enne saksa vägede saabumist jõudsid eesti rahvusväeosad puhastada Tallinn punakaartlastest ning linnas kord maksma panna. Kahjuks osutus sellel hetkel iseseisvuse ülesehitamine veel võmatuks, sest punaste asemele asus saksa okupatsioon. Tänu liitlasvägede läbimurdele Hindenburgi liinist läänerindel ja sellele järgnenud saksa vägede kapituleerumisele, varises saksa okupatsioon ka Ida-Euroopas. Liitlasriikide nõudel pidid sakslased oma väed ka Baltimaadest välja viima. Seda tõttas ära kasutama Nõukogude
ehk ÜKTK. Selle juhtideks olid alguses Zinovjev ja Kamenev. Valitsust nimetati 46 Rahvakomissaride Nõukoguks. Ministreid aga rahvakomissarideks. Peaministriks ehk Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks sai Lenin. 4.7.7 JULGEOLEK JA KAITSE NÕUKOGUDE VENEMAAL Uueks sõjaväe ülemjuhatajaks sai lipnik Krõlenko ja laevastiku ülemjuhatajaks madrus Dõbenko. Korra kaitseks moodustati miilits. Punakaartlastest hakati looma punaarmeed. Julgeoleku organiks oli SK (Tse-Kaa) (tserezbõtsainaja komissija) ehk "Ülevenemaaline erakorraline komisjon võitluseks kontrarevolutsiooni ja sabotaasi vastu," mis loodi detsembris 1917. Selle juhiks sai alguses Felix Edmundovits Dzerzinski ehk "Raudne Feilx." Viktor Kingissep oli samuti tsekist. Uuris 1918 augustis Leninile sooritatud atendaadi katset. Algas punakaartlik rünnak kapitalile - eraomandi natsionaliseerimine. Bolsevikud alustasid
annaabi.ee 
