Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel
Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi. Jooksuaeg on neil septembri ja oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat. Vasikas suudab emasloomale juba nädala aja vanuselt järgneda. Rohtu hakkavad nad piima kõrvale proovima juba kuu aja vanuselt. Sügisel kaovad ka noorte karvastikust valged täpid. Iseseisvuvad noored kaheaastaselt ja saavutavad kolmeaastaselt juba suguküpsuse. Isasloomad hakkavad aktiivselt sigimises osalema siiski mõnevõrra hiljem. Punahirved elavad tavaliselt 10
Eriti kannatavad selle all karjadena elavad rohusööjad, naiteks küülikud ja muud urgudes elavad loomad, kes on oma elupaigaga jäigemalt seotud ega tee pikki toitumisrännakuid. Karjas tekib sageli klassiline hierarhia loomade vahel ja ressursid pole enam kõigile võrdsed. Eriti puudutab selline konkurents sigimispartnereid. Sageli saab karja kõige tugevam isane endale märksa rohkem sigimispartnereid kui teised. Sellised hierarhilised süsteemid on levinud näiteks punahirvedel, kus isased võitlevad positsiooni pärast karjas ja tugevamad saavad endale emastest koosneva haaremi. Edutud isased elavad väikeste karjadena või üksikult ja proovivad vahel ka emastega paaruda kui õnnestub see väga harva. Huntidel näiteks esinevad hoopis dominantsed emased, kes votavad suure osa karja sigivusest endale. Teiste emaste pojad, mis sünnivad niigi harva, hukatakse sageli domineeriva emase poolt
annaabi.ee 
