Tuba muutus küll naabritest eraldatud kööktoaks, kuid nii ruumi kui ka puhtuse mõttes elamistingimused halvenesid. Üldiselt hakati uutes majades ehitama pisut suuremaid kööktube ning elamistingimusi püüti parandada sellega, et keedukolle eraldati toast kas säärvandiga või laeni ulatuva vaheseinaga omaette köögiks. Kui ruum lubas, jaotati köögipool veel vahekardinatega köögi- ja toaosaks. Veevärki eeslinnades algul polnud. Vett saadi õuel asuvaist pumbakaevudest, joogivesi tuli osta veevedajatelt või tuua kesklinna veevõtukohtadest. 1890. aastail hakati veevärki ka eeslinnadesse paigaldama. 1915. aastaks jõudis see peaaegu kõigisse linnajagudesse. Töölisrajoonides ühendati veevõrku ainult õuel asuv pesuköök, vähestes majades toodi kraan ka alumise korruse koridori. Kanalisatsioonivõrguga ühendati eeslinnades üksnes õuel asuv lampkast. Enne seda oli must vesi viidud õuenurka solgiauku.
probleemiks katuselt või posti otsast elamusse tulevad õhukaablid. Väga sageli on need kaldega hoone poole, mis võimaldab vee valgumist seinale, vt. Joonis 2.30 ülal paremal. 178 10.4 Veevarustus ja kanalisatsioon Vanemates puitkorterelamutes ei olnud algselt sees vesivarustust. 19. sajandi keskel, kui puitasumites veevärk veel praktiliselt puudus, sai elanike põhiosa vee hoovidesse ehitatud pumbakaevudest. Et vesi tuli tuua väljast seisis koridoris kummalgi pool ahju madal pink puhta vee ja pesukausi tarvis. Pingi kõrval põrandal oli solgiämber (Mäsak 1981). Puitasumite ühendamisel veevärgiga asetses veevõtukoht tihti tänaval, õue peal pesuköögis või paremal juhul oli kraan ühiskoridoris. Seega tuli vett endiselt sageli õuest ämbriga tuua. Ulatuslikumalt hakati kortereid varustama veega pärast 1920-ndaid. Esialgu oli vaid voolav külm vesi.
annaabi.ee 
