kandmise. Neid lubati kanda vaid pruutpaaridel. Laulatus keskajal Valge laulatuskleit ja pruudiloor tulid kasutusele suhteliselt hiljuti. Üldiselt armastati keskajal erksavärvilisi rõivaid, valget peeti liiga tagasihoidlikuks. XV sajandil kandsid Itaalias mõrsja ja peig karmiinpunast sametit ja atlassi. Leekivpunasesse kleiti rõivastusid pruudid veel kuni XVIII sajandini. XVI sajandil, kui Euroopas domineeris hispaania mood oma süngete toonidega. Pulmariiete suursuguseimaks materjaliks peeti musta põhjaga kuldbrokaati. Järgmisel aastasajal kuulus elegantseima mõrsjarüü au mustale sametkleidile, mille alt paistis välja punasest siidist alusseelik. Alates XVI sajandist hakkas pruudi riietuses, eriti saksa suurnike perekondades, üha sagedamini esinema hõbebrokaati. Selle põhjusel kujunes valge värvus saksa spetsiifiliseks moeks. Mujal Euroopas levis valge pruutkleit alles XVIII sajandi lõpust.
Petruchio kuulutab välja pulmad, mille toimumisajaks oli pühapäev. Kusjuures Katharinal polnud sõnaõigustki. Samal ajal aga püüavad Lucentio ja Hortensio võita Bianca südant, kuid Bianca pole neist huvitatud. Kiirelt jõudis kätte ka pühapäev. Katharina, koos isa, õe ja teiste tuttavate, saatjatega, seisavad väljakul. Ootavad ja ootavad, kuid Petruchiot ei tule ega tule. Lõpuks ilmub Petruchio kohale. Uhkete pulmariiete asemel on tal seljas vana vammus jalas vanad püksid, aga peas o uus kübar. Veel on tal roostes mõõk, mille oli ta võtnud linna relvalaost. Ja ratsu, millel ta sinna tuli oli, vana ja igasugustest haigustest räsitud. Temaga kaasas oli tema toapoiss, kes oli sama veidralt riides. Just nendes räbaldunud ja määrdunud kaltsudes astus ta Katharina ette, oma pulmapäeval ja kosis ta. Selleks puhuks oli valmis seatud uhke söögilaud, kui Petruchio võttis Katharina ja
annaabi.ee 
