Sellepärast tundis ajakirjandus suurt huvi etenduse valmimise vastu ja publiku ootus oli üles köetud. Tahtsingi minna vaatama midagi kerget ja lõbusat, sest ka varasemad operetikülastused on jätnud toreda mälestuse. Kuna Mart Sander püüdis taastada 1930-ndate aastate õhkkonda, siis lavakujundus ja kostüümid ei olnud ülepakutult uhked, vaid vastasid ajastule. Markii Aristide (Mart Laur) saabub abikaasa Madeleine´iga (Pirjo Püvi) pulmareisilt koju Nizzasse. Markii oli enne abiellumist elanud lõbusat poissmeheelu ja nüüd saabub talle telegramm endiselt kallimalt, tantsijanna Tangolitalt (Juuli Lill), kes nõuab kohtumist Savoy ballil. Värskele noorpaarile saabub külla Türgi atašee Mustafa Bei (Märt Avandi). Ta lubab Aristide aidata, et ta saaks ilma oma naiseta ballile minna ja Tangolitaga kohtuda. Mustafa Bei selgitab Madeleine´le, et kuulus helilooja Jose Pasodoble kutsub Aristide ballile. Madeleine
mis tahan, piirisi võin ise endale seada, mitte teised! Kui mitte kojuigatsust ei oleks, võiks ma täitsa õnnelik olla." 1905. katkestas ta suhted Postimehega ja hakkas ajalehe poliitilist joont kritiseerima. 1906 astus ta Soome sotsiaaldemokraatliku partei liikmeks. Sulo Wuolijoki oli enne abielu Ellaga abielus hoopis oma ema lapsepõlvesõbranna tütrega. Ilmselt oli see abielu juba ammu kavandatud. Pulmareisilt Berliinist saatis Sulo aga Ellale iga päev kirju ja kinnitas, et ta pole sõrmeotsagagi puudutanud oma naist, See väljend on Wuolijoele hästi meelde jäänud ning ta on kasutanud seda mitmes oma teoses. 1908 abiellus ta Sulo Wuolijoega, siis võttis ta Ella Murriku asemel kasutusele nime Hella Wuolijoki. Hiljem paar lahutas, see jäi Wuolijoe ainukeseks abieluks. Maailmasõja ajal siirdus Wuolijoki ärimaailma, ta ostis saeveskeid, mis 1923. läksid
annaabi.ee 
