eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes. Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks
mõisates, kuid ka suuremates taludes. Heliraud (tagiraud) kujutab metallvõru või trianglit, mida lüüakse metallkepikesega. Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Jauram (loogapill, umba, sokuloku) kujutab traadi abil looka painutatud keppi, mille küljes on kelluke. Traadi sisse pannakse plekk-kettaid. Mängides lüüakse pilli vastu maad ning tõmmatakse hambulise puumõõgaga üle traadi. See oli pulmaorkestrite naljapill ja jõulusantide mänguriist. Tänapäeval kasutavad jauramit ohtralt külakapellid. Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes
annaabi.ee 
