Juhuluuletuste eeskujuks oli Prantsuse kuninga õukond. Andis oma toredusega tooni, kujundas moe Euroopas. Louis XIV - päikesekuningas, armastas kauneid kunste. Prantsuse väikevürstid tahtsid olla ka nagu kuningad. Juhuluule taustaks on barokk kunstistiilina. Priiskav, külluslik, toretsev. Pulmalauludele eelnes alati pühendus autorilt. Pöördumine, üliväärikas, ülilugupidav - ülivõrded on olulised. Ilma nendeta kõlaks matslikult. Enamasti kirjutasid kirikuõpetajad eestikeelset pulmaluulet. Heinrich Gösecken, Daniel Göbel jt õpetatud mehed, kes kirjutasid eestikeelset juhuluulet. Pulmalaulu kirjutamine ei olnud niisama. Eeldas ka teatud reeglite järgimist. Eeskujuks kujunes Saksa luuletaja Martin Opitz. Raamat Saksa poeetikast, ilmus 1624. Annab kindlad reeglid, kuidas luuletusi kirjutada, annab värsiõpetuse. Annab soovitused, kuidas kirjutada pulmalaulu. On öeldus, et pulmalaulu kirjutamisel võiks kasutada looduskirjeldusi. Peab kujutama
lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis. «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet, 54 3 0 olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu pilku ja laseb mind Pariisi unustada!»
annaabi.ee 
