noorpullide üleskasvatamisest. Viimastel aastatel on Eestis taas hoogustunud lihatõugu veiste kasvatus. 2000 a. loodi Lihaveisekasvatajate Selts ning alates 2001.aastast tehakse lihatõugu veiste jõudluskontrolli. Enamlevinud tõugudeks on hereford, limusiin ja aberdiin-angus. Madalad veiseliha kokkuostuhinad ja realiseerimisvõimaluste puudumine on tingitud tootjate vähese huvi veiste nuumamise vastu. Kuni 2003 aastani tapeti enamik pullvasikatest kuni 1 kuu vanuselt. Alates 2004.aastast on olukord mõnevõrra muutunud ja pullvasikaid jäetakse taas kasvama või eksporditakse nuumamiseks teistesse EL maadesse, põhiliselt Saksamaale, Poolasse ja Hispaaniasse. 2. Veiste märgistamine ja nudistamine Vastavalt Loomatauditõrjeseadusele identifitseeritakse põllumajandusloomad märgistamise teel ning registreeritakse põllumajandusloomade registris, mis asub Põllumajandus Registrite ja
Seega tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju. Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate lehmade arv. Seemendusealisi mullikaid peaks olema mõnevõrra rohkem kui tiineid mullikaid (30-35% lehmade arvust), sest kõik neist ei tiinestu ja realiseeritakse lihaks. Lehmavasikaid peaks olema vähemalt mõnevõrra rohkem, kuni 40% lehmade arvust, sest osa vasikaid hukkub erinevatel põhjustel või praagitakse. Pullvasikatest valitakse tervest populatsioonist ainult üksikud suguloomadeks, mistõttu praktiliselt kõik realiseeritakse lihaks. Seega sõltub nende arv karjas veiseliha realiseerimise tingimustest. Kui turul on veiseliha müügihind soodne, siis kasvatatakse pullvasikad lihaks. Spetsialiseeritud taludes, kus tegeletakse ainult piimatootmisega, müüakse pullvasikad teistesse ettevõtetesse, kes tegelevad ainult lihaloomade kasvatamisega.
annaabi.ee 
